IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Selleks, et osata välja tuua IT juhte ning nende juhtimisstiili, peaks neid tegelikult ka tundma või lähemalt kokku puutunud olema. Pelgalt sotsiaalmeediakanalites jagatud jälgede pealt ei ole kohane üldistada IT valdkonna suurkujude vastavust mingitele tüüpidele.  Kui mõelda, et milliseid omadusi või käitumisviise ma ise IT juhilt ootaksin, siis ütleksin, et kõike loetletut. Tegelikult ei erine ju need karakteristikud ka lihtsalt juhist, ei pea ilmtingimata IT juht olema.  Kahjuks ei ole mul tänaseni olnud võimalik ühegi sellisele profiilile vastava IT juhiga kokku puutuda.  Ennekõike peab olema juht inimeste inimene. Erialased oskused ja teadmised on kindlasti vajalikud, aga vaid nendega hea juht olla ei ole võimalik. Nii et minu pakkumine oleks, et hea IT juht hõlmab endas neid loetletud juhitüüpe oskusteks ja omadusteks muudetult järgmiselt: visionär, eestvedaja - juhil peab olema selge pilt sellest, kuhu ta tahab jõuda, ning ta peab suutma „vedada” sinna kogu meeskonn

Seekordne nädalateema on üsna provokatiivne. Justkui kaks varianti: kes on täna IT proff Eestis või siis kes võiks olla IT proff Eestis. Kui läheneda akadeemiliselt korrektselt, on vastus näiteks ühes võimalikus kutsestandardis kirjeldatud üldoskuste ja erialaste kompetentside loetelu või siis viide Euroopa IKT valdkonnale omistatud e-Competence Framework. Tõsi on, et kutsestandardites on küll vajalikud üldoskused kirjeldatud, kuid tegelikkuses neid oskusi  erialase hariduse pakkumisel ning ka omandamisel niivõrd oluliseks kõrvuti IT eksperdi erialaste oskustega ei peeta. Ettevõtlikkus ja arengule orienteeritus on juba üsna tavaline ootus ka IT ekspertide profiilile. Aina enam muutuvad oluliseks IT ekspertide puhul sotsiaalsemad oskused, sest arendaja ei ole enam puhas arendaja, vaid peaks olema rohkem seotud äripoolega nende vajadusi selgemini mõistes ning ka võimalusi põhjendades. Uued IT metoodikad rõhutavad koostöisuse tähtsust. Kõigile on teada, et IT aren

Copyleft - litsents, mis võimaldab teost kopeerida, jagada, muuta ja parendada samadel tingimustel, selle erinevatel litsentsitüüpidel on erisused aga edasijagamisele. GPL – General Public License kopeeri, uuri, täienda ja anna edasi (copy, study, modify, redistribute), tuleb vaid viidatata autorile. tuletatud teosele tuleb kohaldada samuti GPL litsentsi. Populaarseim tarkvara, millele on kohaldatud GPL litsents, on tõenäolieslt Linux. LGPL –  Lesser General Public License erisus GPL'st - litsents ei laiene tuletatud teostele ja selliselt võimaldab ärilist eesmärki. AGPL –  Affero General Public License erisus - välistab ärilisel eesmärgil edasijagamist, kõige rangem tüüp. FDL -   Free Documentation License kohaldatakse enamasti dokumentatsioonile Edasikandumiklausel sõltub litsentsivalik  levitaja/autori või modifitseerija tegevuse eesmärgist. Enim olen ise kokku puutunud GPL ja LGPL tüüpi litsentsidega. GPL puhul näiteks just näiteks Sharepoint, Drupali ja Wor

Mida arvan pakutud lahendustest Moral Rights Unchanged siin muudatust ette ei nähta. Free Non-Commercial Sharing Ettepaneku sisu on, et mitteärilisel eesmärgil autoriõigusega kaitstud teoseid oleks täiesti õiguslik jagada. Ma olen nõus esitatud näidete käsitusega, et mingi autori luuletuse või foto jagamine sõbraga ei peaks olem tegevus, mis oleks kas keelatud või siis mingil muul moel reguleeritud. Küll aga tekitas see lähenemine minus mõtte, et kus oleks sellisel lähenemisel piir. Kas siis näiteks terve luulekogu või raamatu ümber kirjutatult tervele kursusele paljundatuna jagamine oleks ok? Mitteäriline eesmärk - jah. Omal ajal sai raadiost tõesti nii mõnegi kassett lindistatud ja paljundatud sõbra jaoks - väga korrektne ju ei olnud. See oli muidugi tingitud ka sellest, et turul ka pakkumist ja äri just liiga palju ei olnud. Ma ei leia, et nii lai ja lahtine käsitlus mitteärilisel eesmärgil autoriõigusega kaitstud teoseid kasutada ja levitada olukorra kõikide osapoolte huvis

Virginia Shea käsitlusest pean olulisemaks " Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus". Kõik teised "käsud" näivad minu hinnangul selle sisse kenasti sobivat või sellega kaasuvat sõltuvalt inimtüübist tervikuna. Aina enam hakkab mind häirima see, et käitumisele füüsilises ja virtuaalses keskkonnas kuidagi eraldi norme seatakse. Kui väärtused on paigas füüsilises ruumis, ei ole mingit põhjust muretseda virtuaalse keskkonna pärast. Murelikuks teeb pigem just see, et need mallid meie igapäevaelus on kõikuma löödud ja need turbulentsid paistavad enim välja just virtuaalses keskkonnas.  Ühtlasi on mul kange tahtmine pöörata osa sellest "käsust" hoopis teistpidi - oleks ilmselgelt palju suurem mõju inimeste heaolule kui füüsilises ruumis me sama palju armastust avaldaksime kui sotsiaalmeedias südamekujulisi emotikone läkitame. Või siis sama palju komplimente oma kaasteelistele jagaksime kui internetis laike klikime. Me justkui raiskame virtuaalses keskkonnas

Milline osa visioonist, mis Eesti infoühiskonna arengukava 2020'ga 2013.aastal seati on praeguseks kõige enam ja milline kõige vähem realiseerunud? Visioon :  Eesti kasutatakse maksimaalselt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) võimalusi, et nutikate lahenduste abil tõsta inimeste elukvaliteeti ja tööhõivet, tagada Eesti kultuuriruumi elujõulisus, suurendada majanduses tootlikkust ning tõsta avaliku sektori tõhusust – seda kõike avaliku, era- ja vabasektori koostöös. Et aruteluga üldse alustada, on vaja meelde tuletada, milline peaks üldse olema visioon ja millisele ajaperspektiivile see üldse mõeldav seada on.  Teine põhimõtteline küsimus on, aga kas antud juhul on tegelikult üldse tegemist infoühiskonna nurgast saavutatavate eesmärkidega või mängib siin muu maailm ka olulist rolli. Kolmanda olulise vaatenurgana on mõistlik mõlgutada mõtteid, et kas lisaks valdkonna siseriiklikule suuna seadmisele on strateegial ka muid praktilisemaid rolle, kus piisavalt laiaulatuslik

Raamat avab arvutuslikku sotsioloogiat (computational sociology) ja psühholoogiat ning selle kasutamise võimalusi inimeste mõjutamiseks poliitikas. Teos on loodud Cambridge Analyticaga (CA) toimunu ümber ühe selle metoodika alustala panija Christopher Wyilie poolt (autori enda sõnul). CA oli briti poliitilist konsultatsiooni pakkuv ettevõte, kelle tegevus baseerus sotsioloogial, andmeteadusel, digitaalsetel vahenditel, andmete müügil ja analüütikal. Väidetavalt tegutseb ettevõte siiski mingil kujul ka veel täna. Raamatus avatakse väljakutsena tehisliku ühiskonna (artificial society) loomise võimalusi läbi inimeste profiilide väljaselgitamise nii digitaalse jalajälje uurimise kui ka fookusgruppide ning 1:1 inimeste hoiakute ja olemuste uurimise ning seostamise kaudu. Seda kõike poliitiliste eelistuste väljaselgitamise ja/või kujundamise eesmärgil – Brexit, Trump, Krimmi annekteerimine. Raamatus on lisaks autorile peamiste subjektidena nende rollides hõlmatud Stephen Ke

Mind intrigeeris õppejõu poolt tõstatatud võrdlus vikipeedia ja entsüklopeediate kontekstis. Meenub tööalane puutumus Eesti Entsüklopeedia (EE) digitaalse platvormi edasiarenduse teemaga. Ehk meil on tegelikult kolm dimensiooni: paberkandjal entsüklopeedia, digitaalne entsüklopeedia, vikipeedia. MTÜ Eesti Entsüklopeedia juhataja Hardo Aasmäe on öelnud 2011.aastal: „Entsüklopeediad kuuluvad pigem   teadusmaailma, vikipeediat võiks liigitada pigem meedia hulka. Mõlemad tegelevad teadmistega ja teavitusega, kuid mitte kunagi ei asenda ajakirjandus teadust ja teadus ajakirjandust.“ Aasmäe väljaütlemine baseerub just veendumusel, et vikipeedia baseerub vabatahtlikule tegevusele ning selle sisukus ning ekspertsus on kaheldav. Selletaoline vabatahtlik tegevus olevat ennekõike tugistruktuur, kuid selles puudub süsteemsus, täpsus, ühtlus ja töökindlus. Selline väljaütlemine on rajanenud eeldusel, et „päristeadjad“ justkui vikisse panustamas ei ole ja pigem on teadjam, kontrollitud ja

Kadunud - diskett (Floppy disc) Ikoon, mis veel tänagi on meile "salvesta" nupuna Microsoft Office lahendustes tuttavad, aga millele näiteks tänane noorpõlv enam sellist tähendust või seost ei tea omistada. Diskett  oli   magnetiline   andmekandja , mis oli arvutustehnikas laialdaselt kasutusel 1970.–1990. aastail. Diskette kasutati info ülekandmiseks ühest arvutist teise ning selle säilitamiseks nii varukoopiatena kui ka tarkvara ja andmete levitamiseks. Tegemist ei olnud ülemäära töökindla lahendusega tihtipeale pidi vajaliku andmefaili igaks juhuks mitmele flopile salvestama. allikas:  https://www.wikiwand.com/et/Diskett 1990. aastate alguseks oli tarkvara keskmine maht kasvanud nii suureks, et paljude programmide paigaldamiseks läks vaja mitut disketti. Põnev tähelepanek on see, et näiteks meile täna teadaolevad suured programmid nagu  Windows  ja  Adobe Photoshop  vajasid isegi 12 või enamat disketti. 1 990. aastate teisel poolel hakkasid diskette asendama  CD-RO

Nagu ka muudes tehnoloogia valdkondades, tuleb iga edukalt läbi löönud IT-lahenduse kohta mitu lootustandvat ja huvitavat mõtet, millest aga asja ei saanud (kas ei realiseerunud või ei suutnud turul piisavalt hästi toime tulla). Otsi kolm enda arvates õpetlikku näidet ja kirjelda neid ajaveebiartiklis. Tülikaks muutuvaid jäljendajaid ostavad suuremad gigandid lihtsalt üle – nt AltaVista otsingumootor osteti Yahoo poolt üle ja pandi siis kinni. Samalaadne protsess oli arvutitootja Compaq’ga, mille ostis üle Hewlett Packard. Eestis ostis näiteks Eliis Tarkvara OÜ üle elasteaed.ee omades ise samalaadset lahendust, aga selliselt siis elimineeride konkurendi ning suurendades oma klientuuri üleostetud tarkvara kliendibaasi kaudu. Üldjuhul võivad olla mingit populaarset toodet/teenust jäljendavate või täiendavate lahenduste läbikukkumise põhjused veel: ärisegmendi tegeliku tunnetuse puudus (lastakse end mõjutada juba nö populaarse lahenduse edust teadmata ehk tegelikul, millele