Nädal 5 - Vali üks Virginia Shea 10 käsust ja too ajaveebis mõni hea näide omaenda kogemustest.
Virginia Shea käsitlusest pean olulisemaks "Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus". Kõik teised "käsud" näivad minu hinnangul selle sisse kenasti sobivat või sellega kaasuvat sõltuvalt inimtüübist tervikuna.
Aina enam hakkab mind häirima see, et käitumisele füüsilises ja virtuaalses keskkonnas kuidagi eraldi norme seatakse. Kui väärtused on paigas füüsilises ruumis, ei ole mingit põhjust muretseda virtuaalse keskkonna pärast. Murelikuks teeb pigem just see, et need mallid meie igapäevaelus on kõikuma löödud ja need turbulentsid paistavad enim välja just virtuaalses keskkonnas.
Ühtlasi on mul kange tahtmine pöörata osa sellest "käsust" hoopis teistpidi - oleks ilmselgelt palju suurem mõju inimeste heaolule kui füüsilises ruumis me sama palju armastust avaldaksime kui sotsiaalmeedias südamekujulisi emotikone läkitame. Või siis sama palju komplimente oma kaasteelistele jagaksime kui internetis laike klikime. Me justkui raiskame virtuaalses keskkonnas oma positiivsust anonüümsel ja pinnapealsel viisil kui selle mõju füüsilises keskkonnas oleks väga palju suurem.
Sellest viidatud "käsust" kinnipidamatust on sotsiaalmeedia täis. Isikliku kogemuse tooksin hoopis teise "käsuga" seonduvast: ole inimene!
Pean end pigem mõõdukaks või siis väheseks sotsiaalmeedia kasutajaks. Enamasti kasutan Facebooki eraelulisel eesmärkide, mitte tööalaselt.
Kui paar aastat tagasi tägis mind Facebookis üks üsna suure võrgustikuga ja avaliku profiiliga inimene üsna kriitilises tööalases teemapostituses ära, tundsin esimest korda, mida tähendab küberkiusamine. Sattusin olukorda, kus tundsin, et peaksin reageerima, aga ei tahtnud. Ei teinudki seda. Tegelikult tajusin, et postitaja ei tahagi vastust, tahtis just imagolist tähelepanu ning provotseeris sel eesmärgil.
Vahva illustratsioon teemaks "käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus" illustreerib FB viimsilaste grupis toimuvad arutelud, millisel juhul sotsiaalmeedias emotsionaalselt väljendatud seisukohtad on täiesti vastanduses tegelikult toimuvaga.
Aina enam hakkab mind häirima see, et käitumisele füüsilises ja virtuaalses keskkonnas kuidagi eraldi norme seatakse. Kui väärtused on paigas füüsilises ruumis, ei ole mingit põhjust muretseda virtuaalse keskkonna pärast. Murelikuks teeb pigem just see, et need mallid meie igapäevaelus on kõikuma löödud ja need turbulentsid paistavad enim välja just virtuaalses keskkonnas.
Ühtlasi on mul kange tahtmine pöörata osa sellest "käsust" hoopis teistpidi - oleks ilmselgelt palju suurem mõju inimeste heaolule kui füüsilises ruumis me sama palju armastust avaldaksime kui sotsiaalmeedias südamekujulisi emotikone läkitame. Või siis sama palju komplimente oma kaasteelistele jagaksime kui internetis laike klikime. Me justkui raiskame virtuaalses keskkonnas oma positiivsust anonüümsel ja pinnapealsel viisil kui selle mõju füüsilises keskkonnas oleks väga palju suurem.
Sellest viidatud "käsust" kinnipidamatust on sotsiaalmeedia täis. Isikliku kogemuse tooksin hoopis teise "käsuga" seonduvast: ole inimene!
Pean end pigem mõõdukaks või siis väheseks sotsiaalmeedia kasutajaks. Enamasti kasutan Facebooki eraelulisel eesmärkide, mitte tööalaselt.
Kui paar aastat tagasi tägis mind Facebookis üks üsna suure võrgustikuga ja avaliku profiiliga inimene üsna kriitilises tööalases teemapostituses ära, tundsin esimest korda, mida tähendab küberkiusamine. Sattusin olukorda, kus tundsin, et peaksin reageerima, aga ei tahtnud. Ei teinudki seda. Tegelikult tajusin, et postitaja ei tahagi vastust, tahtis just imagolist tähelepanu ning provotseeris sel eesmärgil.
Vahva illustratsioon teemaks "käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus" illustreerib FB viimsilaste grupis toimuvad arutelud, millisel juhul sotsiaalmeedias emotsionaalselt väljendatud seisukohtad on täiesti vastanduses tegelikult toimuvaga.
Kommentaarid
Postita kommentaar